Kui vesi muutub tähtsamaks kui laetud aku – LAiV laagrite vahekokkuvõte

Järjekordne pool hooaega noortelaagreid ja matkasid taas tehtud. Pika teekonna jooksul kujunenud ettevõtmine on saanud uue nime – LAiV. Ise oleme jube rahul selle nimega. See sümboliseerib täpselt seda, mida oleme aastaid teinud – ettearvamatult ettearvatav kollektiivne häng noortele, kus kõik mängivad enda pilli nii, nagu parasjagu oskavad. Kaasa arvatud LAiVi läbiviijad, kes õpivad ja kasvavad koos kogemustega. See on looduse- ja lõkkelõhnaline jazz, kus korduvad mustrid vahelduvad täieliku improvisatsiooniga.

Igal juhul arvas kolleeg, et võiks sellest poolest hooajast mingi jutukese vormis kokkuvõtte teha. Ütlesin, et ma küll ei viitsi ja pealegi ei loe seda niikuinii keegi. Hiljem kodus mõtlesin, et olgu, kirjutan, aga ainult siis, kui leian üle keskmise huvitava teematõstatuse. Ja omast arust leidsin.

Teematõstatus ise oleks järgmine: milline koht on matkamisel ja looduses koosolemisel veel alles, kui tehnoloogiline tiiger mitte enam ainult ei hüppa, vaid on kõigi kaheksateistkümne küünega nii täiskasvanutel kui noortel turjas kinni?

Olgu kohe öeldud, et tervitan tehnoloogia arengut kui ühest küljest möödapääsmatut ja teisalt vajalikku protsessi ning naudin selle vilju nii hästi, kui oskan. Aga kerges iroonias küsiks ikka, et mida sa seda lõket kuskil vihmasudus ja putukate keskel sussutad, kui staadionite suurused tehisintellekti energiakeskused ning muud tehnoärid pumpavad inimkonda värvilist ja vilkuvat reaalsust miljardite rahaühikute eest? Äkki on lihtsam, kui ühendame ennast ühe voolikuga proteiinimarmelaadi tuubi külge, teisega virtuaalreaalsusesse ja seal on kõik sellised jupijumalad, nagu ise tahavad?

Enamus meist on kuulnud vanavanemate põlvkonda rääkimas sellest, kuidas nad igal hommikul kuus kilomeetrit lumest lahti lükkamata teed mööda kooli käisid. Kes tahaks sellist aega tagasi? Ilmselt mitte keegi. Ja isegi kui mõni arvab, et tahaks, siis usun, et piisab ühest jaanuarihommikusest jalutuskäigust läbi tuisu, kui see isu üle läheb. Võib-olla heietame kunagi tulevikus samamoodi lugusid matkamisest ja lõkkeõhtutest metsas ning pealekasvav põlvkond küsib: „Te käisitegi päriselt vabatahtlikult kuskil sääski söötmas ja märgade sokkidega ringi trampimas? Miks?”. See küsimus pole tegelikult üldse nii tuleviku teema kui arvame. See on oma olemuselt päevakorras juba praegu. Mitte, et noored seda pidevalt küsiks, vaid rohkem nagu mentaliteet, mis nähtamatult levib, rohkem kui mõtteharjutus tänapäeva maailmas mulle endale.

Ja ega mul sellele küsimusele väga head vastust ole. Sest aus vastus ei ole ju „loodus on tore”. Loodus ei ole alati tore. Vahel sajab. Vahel on külm. Vahel on igav. Vahel valutavad jalad. Vahel ei levi internet. Looduses olemisel pole alati konkreetset sihti ja otseselt mõõdetavat tulemust. Aga kuidagi on ikka paljud veendunud, et looduses peaks käima. Looduses koos olemine ja ühine lõkketegu olevat äge. Isegi kui inimene ise pole viimased viis aastat sammugi metsas teinud, siis kusagil on mälestus looduse heast mõjust. Ja mina julgen väita, et nii see ongi. Need legendid vastavad tõele.

Ütleksin nii: mida rohkem meie maailm muutub hõõrdumisvabaks, seda väärtuslikumaks muutuvad kohad, kus hõõrdumine alles on. Mets ei hooli algoritmist. Lõket ei saa kontrollida äpiga. Jõgi ei optimeeri kasutajakogemust. Kui vihm sajab, siis ta sajab kõigile võrdselt. Nii sellele, kellel on taskus uusim telefon, kui sellele, kellel seda polegi. Ja kummalisel kombel hakkavad just siis inimesed jälle üksteist märkama. Mitte alati. Mitte kuidagi romantiliselt. Aga piisavalt sageli, et seda tähele panna.

Kui näiteks kümme noort istuvad õhtul lõkke ääres, siis esimene tund võib olla täis telefoni kontrollimist. Teine tund juba vähem. Kolmanda tunni paiku räägitakse sageli asjadest, mida ei olnud plaanis rääkida. Sest loodusel on üks kummaline omadus – seal ei juhtu peaaegu mitte midagi. Ja just selle tõttu hakkab juhtuma midagi inimese sees.

Julgen väita, et tehnoloogia ja metsik loodus pole konkurendid. Üks ei välista teist. Hambahari pole parem kui haamer. Neil on erinev otstarve. Tehnoloogia on osa elust ja ei saa kuidagi öelda, et vaat looduses on see päris elu. See rong on läinud. Ja ausalt öeldes pole vähimatki tahtmist selle ette pikali visata.

Sama vähe usun ma jutte, et noori peaks looduskeskkonda viima selleks, et pärast tuumasõda oskaksid nad tikust tule üles saada. Või et looduses näevad nad, kuidas asjad tegelikult käivad. Teine äärmus on hirmutada tehnoloogiaga ja rääkida, kuidas kratt (Ai) võtab kõik töökohad ära ning ellu jäävad ainult kvantarvutite lausujad ja algoritmide taltsutajad.

Tegelikult naeratab ja sülitab elu päike kõigi peale võrdselt ja kui hästi või halvasti inimene seda protsessi haldab, sõltub miljonist asjast. Fakt on see, et loodus, matkamine ja enda proovilepanek ürgsemates olukordades ei pruugi olla mobiilipakett, mida peab selgitama. See on osa inimeseks olemise kogemusest. See on üks võimalus avastada ennast ja teisi.

Siinkohal jõuan ma nende vanemateni, kes kahel käel ja säravate silmadega meile hüüavad: „Jaa, palun viige need marakratid metsa!” Hea mõte. Aga võib-olla tasuks sinna aeg-ajalt minna ka ise. Sest kui metsas olemine, matkamine, ühine lõkke ääres istumine või lihtsalt ilma eesmärgita metsas kolamine on tõesti midagi väärtuslikku, siis ei saa see olla ainult laste ja noorte arendusprojekt. Me keeme vaikselt selles uue aja tehnoloogilises supis kõik koos, olenemata vanusest või jalanumbrist.

Mida rohkem täidavad maailma ekraanid, teavitused, vood ja algoritmid, seda haruldasemaks muutub üks väga lihtne asi: olla kuskil kohal ilma, et keegi või miski üritaks sinu tähelepanu endale saada. Tuleviku luksus ei pruugi olla kaugeltki tehisintellekt, mida jagub lõpuks kõigile. Vaid inimene, kes suudab aeg-ajalt olla täiesti kohal nii iseenda, teiste kui ka ümbritseva maailma jaoks.

Pean ka mainima, et aastate jooksul oleme laagrites ja matkadel näinud päris tõsist nutisõltuvust. Seda nähtust ei maksa alahinnata. Mõni noor võib tõesti veeta ekraani ees tunde viisil, mis ei paista pakkuvat ei rõõmu, huvi ega isegi meelelahutust. Inimesest on saanud miski produkt, mis tarbib lõputut algoritmi. Aga pean ütlema ka midagi muud. Oluliselt rohkem olen näinud olukordi, kus telefon jääb lihtsalt voodile või seljakotti. Mitte sellepärast, et keegi selle ära keelaks. Mitte sellepärast, et on peetud loengut ekraaniajast. Vaid sellepärast, et tekib midagi huvitavamat. Tekivad teised võimalused.

Suurim konkurent tehnoloogiale ei ole järjekordne loeng ega Jaan Aru järjekordne raamat aju tervisest. Suurim konkurent tehnoloogiale on päriselt huvitav elu ja olukorrad, mis võimaldavad või teinekord lausa sunnivad kogema midagi teistsugust.

Näiteks hiljuti tegime noortega ühe matka tulise juuni päikese all. Mööda metsateid, mööda kuumuses sillerdavat kruusa. Kõige tähtsamaks elemendiks sellel teekonnal kujunes vana hea vesi – olgu kraani-, kaevu- või see, mis kihiseb. Polnud mingit tähtsust, kui palju kellelgi telefoniakut alles oli. Kõik, mis luges, oli vesi. Seda jagati. Sellega tehti äri. Üks matkaline sai lonksu oma Tartust kaasa võetud kraanivee eest müslibatooni. Vaat selle kohta saab küll öelda – päris elu. Mitte seetõttu, et see looduses toimus, vaid seetõttu, et olukord pani asjad loomulikku tähtsuse järjekorda.

Ja vahel juhtub matkadel ning laagrites sama veel paljude asjadega. Mõnikord saab sõprus tähtsamaks kui staatus. Koostöö tähtsamaks kui arvamus. Kohalolu tähtsamaks kui teavitus. Reaalne oskus tähtsamaks kui jutt. Mitte sellepärast, et keegi nii käseb, vaid sellepärast, et elu ise kipub sellistes olukordades asju üsna kiiresti paika loksutama.

Looduses, grupis või harjumatus keskkonnas hakkama saamine pole mingi ülemuslikult tähtis mõõdupuu, nagu pole ka seda oskus ennast filmida ja seda sotsiaalmeedias jagada. Probleem tekib alles siis, kui mõni neist kuulutatakse ainsaks oluliseks oskuseks. Inimene on natuke keerulisem tegelane. Meil läheb elu jooksul vaja mõlemat – nii oskust navigeerida digimaailmas kui ka oskust toime tulla siis, kui kõik ei käi ühe puutetundliku ekraani kaudu. Mida rohkem aega veedame maailmas, kus kõik on ette kujundatud, filtreeritud ja optimeeritud, seda haruldasemaks muutuvad olukorrad, kus tuleb kohaneda teistsuguste oludega. Ja just seetõttu tasub neid vahel teadlikult otsida.

Loodus ootab.

Laagrid jätkuvad.

Matkad jätkuvad.

LAiV jätkub.

Liguneme vihmas. Haiseme lõkketossu järgi. Vannume pori, putukaid ja vahel ka iseennast. Õpime teistsugustes oludes tunnetama ennast ja teisi. Näeme, kes me oleme siis, kui asjad ei lähe nii, nagu meie tahaksime. Õpime olema korraga indiviid ja grupiliige. Õpime juhtima ja järgima. Rääkima ja kuulama. Pingutama ja puhkama. Kogeme seda ürgset osa endas, mis ei saa pilku lõkketulelt. Ja mis vahest kõige tähtsam - kogeme võimalust olla päriselt koos.

See kõik on elukestev teekond ja õpe ning täiuslikke meistreid selles valdkonnas pole olemas.

Karl